Ükskord ammu, seitsme maa ja mere taga, mõned nädalavahetused tagasi Poolas.

Kuigi Poola-Leedu piiri asuv Suwalki ei ole sugugi seitsme maa- ega ammugi mere taga, siis muinasjuttudest laenatud sissejuhatusega järgnevat kirjatükki alustada, tundub enam kui paslik. Sest sõbralikus vennasvabariigis nähtu ja kogetu kuulub tegelikult valdkonda, kus kurja hundi kõhust hüppavad välja rõõmsad punamütsikesed ja rääkivad põrsad oskavad maju paremini ehitada, kui kalewipojad Soomest. Vähemalt siinkirjutaja ei olnud küll valmis selleks, et kirjade järgi justkui päris Euroopas toimuval autospordiüritusel valitseb… pehmelt öeldes anarhia. Veerandmiilil 13 sekundi aega sõitev auto ei ole tegelikult eriti aeglane transpordivahend. Või teistpidi lähenedes, sellise masina kiiruslikest omadustest piisab igati, et asjade kokkulangemisel anda tööd inimestele, kes meisliga marmorisse ridu toksivad. Selles valguses tundub utoopilisena, et kommentaatorid küll manitsevad kõiki kiivrita sõitjaid ja soovitavad sügavalt eelmainitud vahendi muretseda, siis otseselt seda ei nõutud. “Päris klassides” tõsi küll nõuti, aga näiteks sõidukite tehnilist kontrolli Poola klassides ei olnud. Kui veereb, ja ise julged, siis lenda peale ja sõida. Põnev. Eriti vaadates kohalikku masinaparki. Palume eelnenust mitte välja lugeda, et kõik sealpool ehitatud asjad on elektroodiga kokku säristatud veetorudest ja tagaaias mullahunniku ning presendi abil vormitud “klaasplastist” tükkidega kokku käkerdatud juhtumist ootavad õnnetused. Kaugeltki mitte, aga põnevaid, tehniliselt ja vaimselt impotentseid lahendusi leidus siiski rohkem, kui neid jaksaks siinkohal üles tähendada. Lihtsam on erinevatel galeriidel silma peal hoida ja avastamisrõõmu peaks jätkuma kauemaks. 

Kõik, ongi läbi! Märkamatult on suvi läbi ja Eesti kiirendushooaeg on läbi ja kui aus olla siis ma olen ka omadega jumala läbi. Aga… et mitte nii kiirelt alla anda ja ikka eestlaslikult hambad ristis edasi punnitada, siis Harri meil arvas, et peale EDRA Finalsit lähme Poola võistlema. Kui meil tavaliselt on palju häid tiimikaaslaseid, kes igast sõgedate ideede peale piltlikult labakuga vastu vahtimist annavad, siis seekord olid asjad teisiti. Ilmselt gripihooaeg või midagi. Anyway, Harri hõiskas Mati poole (noh, teate küll, see valge 300zx omanikust staarkiirendaja Mati), et davai lähme Poola. Mina seal kõrval seisin oma kõige ilmekama noh-kohe-saadetakse-Harri-pikalt näoga ja ootan, et Mati selle jutu peale meie keevitusguru traumapunkti lõdvestavat süsti tegema viiks. Aga no EI! Härra hõiskab selle peale naerusuil, et ooota misasja, DAVAI, ENTER, teeme ära!…Ja mul heliseb kõrvus Ranno Satsi legendaarne lause „no kuda ta nüüd nii hull sai….“